Adolf Schudel (1869–1918)

Schudel töötas retušeerija ja fotograafina Reutlingenis, elas mõnda aega Pariisis. Kui tema isa suri, hoolitses ta ema ja viie õe-venna eest. Aastal 1897 üritas ta enesetappu Baseli ühes hotellis ja viidi Schaffhauseni kliinikusse. Kahe aasta pärast ta vabanes ja pöördus perekonna juurde tagasi.

Aastal 1907, pärast seda, kui ta oli ema läbi nüpeldanud, viidi ta teist korda ravile. Schudelit saatsid mürgitatud toidu foobiad, väsimus ja põgenemiskatsed, painasid hääled ning nägemused kadunud isa elluärkamisest, madudest ja koletistest.

Vaimuhaiglas hakkas ta esialgu kopeerima, siis joonistama ja kirjutama, mis „rahustas teda rohkem kui pikaajalised veeprotseduurid“. Haiguslugu räägib tema kümnest tööst, neist kolm on Prinzhorni kollektsioonis Heidelbergis. Näib, et hoolikalt nummerdatud tööd olid osa tema plaanipäraselt teostatud töödest. Schudel suri aastal 1918 Breitenau vaimuhaiglas südamepuudulikkusesse.