Kuraatori eessõna

Eestis toimusid 20. sajandil suured muutused, mille käigus ühiskondlikud suhted korduvalt ümber kujunesid. Selle mõju võib tänapäeval endiselt tajuda akadeemilistes ringkondades ja ka kunstiajaloo käsitlemisel. Olev Subbi kunstnikutee ja isiksus pakuvad ainulaadset vaadet, kuidas Eesti ühiskond reageeris ja kohanes paljude muutustega. Vabas Eestis sündinud, nõukogude aega näinud ja oma riigi iseseisvuse taastamise ning 21. sajandisse jõudmise tunnistajaks olnud Subbi suhted kunsti ja riigiga on alus, millest lähtudes näitus ja kataloog sõnastavad kunsti kaudu ümber meie suhte minevikuga.

Iseseisvuse taastanud Eestis olid 1990. aastad riikluse ülesehitamise ebakindel ja majanduslikult raske aeg. Kunstiteadlased ja kuraatorid võtsid endale ülesande teha minevikuga lõpparve, ütlesid kiiresti lahti nõukogude kultuurist ja suunasid pilgu läände. Ühtlasi kirjutati ümber kohalik kunstiajalugu, sinna kaasati ka nõukogude ajal välja jäetud teisitimõtlejate kunst. Olev Subbi oli üks, kes seisis väljaspool ametlikku kunstikäsitust, sest ta jäi oma tõekspidamiste juurde. Loomingus lähtus ta enda arusaamast kunsti ja riigi seose kohta. Subbile oli tüüpiline otsekui nihkes ajakäsitus, ta ei hoolinud tollastele noorematele Eesti kunstnikele omasest radikaalsusest ja lääne mõtteviisist.

Subbi tegi ka tihedat koostööd Eesti presidendi Lennart Meriga ja aitas kuraatorina tutvustada Eesti maalikunstnike loomingut välismaal, rakendamata seejuures ühtegi uut ajaloolise esituse mudelit. Näituse pealkiri kajastab oma ajast justkui väljaspool tegutseva maalikunstniku olemust ja tema maalide ajatut reaalsust. Alates õpingutest koos kunstnikega, kes olid temast ligi kümme aastat nooremad (Subbi kunstnikutee järgis põlvkond varasema Pallase maalikoolkonna arengut), kuni päris viimase teoseni, elas kunstnik otsekui väljaspool olevikku – nii maalidel kui ka isiklikus elus.

Viimasel kümnendil on kunstiajaloo vaatenurk veel kord nihkunud, üritades taastada paljusid nõukogude aja kadunud lugusid. Vaieldamatult on see ajajärk Eesti identiteedi osa ja seda iseloomustab takerdumine maailmaga suhtlemisel. Eesti mineviku küsimustele leiab aga paralleele ka mujalt. Võitlus iseseisvuse eest ja probleemid, millega eestlased Nõukogude Liidus silmitsi seisid, püüdes säilitada oma keelt ja identiteeti, kõnetavad koos dekoloniseerimise küsimustega ka mu oma kodumaad Katalooniat. Ohtu sattunud identiteedi taastamine on pidev protsess mujalgi. Sirje Helme alternatiivse modernismi teooriast lähtudes püüab näitus meie katkise maailma taas tervikuks siduda, sest meie kõigi juured peituvad sellesama planeedi pinnases.

Olev Subbi rääkis oma maalidest vähe, ta eelistas, et vaataja neid ise tõlgendaks. Tema eredad värvilaigud ja kuulsad maastikud inimestega kujutavad idealiseeritud paralleelmaailma, mis kõneleb ühiskonna ja kultuuri seosest loodusega, ilust, kohatunnetusest ja sellest, kuidas loodus meie identiteeti kujundab. Ökoloogia ja identiteedi küsimus on nüüdiskunstis esil kõikjal maailmas. Need ajendavad meid ületama põlvkonna- ja riigipiire, et ühendada Subbi looming tänapäeva pakiliste probleemidega.

Maastiku ja identiteedi küsimustega on kutsutud näitusel suhestuma või neile reageerima seitse nüüdiskunstnikku. Need kaks filosoofilist toetuspunkti moodustavad Subbi loomingu tähtsa osa ja aitavad näidata, kuidas eelmise põlvkonna teoste kaudu saaks nüüdiskunst probleeme lahendada. Ühtlasi tagavad need väga erinevate aegade ja kontekstide järjepidevuse. Ühiskond nende ümber on muutunud, kuid see ei tähenda, et küsimused oleksid lahendatud või kadunud. Iga näitusel osalev kunstnik loob jutustuse, mis avardab praegust arutelu vastusena Eesti 1960. ja 1970. aastate väitlusele. Nüüdiskunst tegeleb endiselt maailmaga, mille oleme pärinud minevikust. Meie suhe sellega on pidevas muutumises.

Larry Achiampong, María Dalberg, Nona Inescu, Ad Minoliti, Juana Subercaseaux, Maya Watanabe ja Nazim Ünal Yilmaz uurivad maastiku ja identiteedi küsimusi igaüks erinevalt. Kaasates feministlikke, dekoloniaalseid ja queer-arusaamu, avardavad nende teosed Subbi teemasid ja näitavad, kuidas oleme kasvanud ning edenenud. Praeguse ja tollase aja suhe kirjeldab meie laialipillutatud, kuid siiski ühist ajalugu.