Õhtune valgus

Tiiu Pallo-Vaik on aastaid püüdnud lõuendile valgust. Tema krestomaatiline, raske ülesandepüstitusega hiilgavalt toime tulnud töö on 1979. aastal teostatud riikliku kunstimuuseumi kogusse kuuluv „Valgus ruumis“, kus kunstnik on püüdnud kokku viia ja analüüsida nii kunstliku kui ka loomuliku valguse avaldumisviise ja mõju. Eelmisel aastal valminud õlimaal „Õhtune valgus“ võtab aluseks akvarelli kerguse ja läbipaistvusega sarnaselt lahendatud loodusmotiivi ning annab sellele looritatud raskuse peenejoonelise mustri pealekandmisega. Jaan Elken kirjutab: „/…/ rafineeritult, soojas õhtuvalguses maalitud poolabstraktses maastikus „Õhtune valgus“ (õli, lõuend, 2019) on kunstnik vanameisterliku, postimpressionistlikult tundliku värvirežiiga maastiku katnud autonoomse, graafiliselt teravaservalise joonmustriga – muutes esmase visuaalse mulje maalist pigem hinnalise vaiba sarnaseks. Kahe kohakuti asetatud n-ö kunstilise teksti lugemine on optiline väljakutse vaatajale, ja täpselt nagu maastiku vaatlemisel läbi tiheda võrkaia, satub inimese „silmaoptika“ segadusse, kaotades mõneks ajaks fookuspunkti. Sellisel kombel op-kunsti ja klassikalise maalilise maali kooseksisteerimine on vähemalt siinse kultuuriruumi jaoks uuenduslik eksperiment. (http://mona.ee/tiiu-pallo-vaik-ohtune-valgus/