Kuraatori sissejuhatus

Ehkki armastus on võimas emotsioon, jääb see tänapäeval kõrgematest intellektuaalsetest püüdlustest ja tõsistest aruteludest sageli kõrvale kui midagi pealiskaudset, imalat või nostalgilist. Armuasju peetakse enamasti kommertskultuuri, seebiooperite ja armastusromaanide, mitte aga „kõrgkunsti“ osaks. Nüüdiskunstis suhtutakse sellesse ülitähtsasse inimlikku tundesse veidra eelarvamusega ega pöörata sellele nii suurt tähelepanu kui ehk peaks. Ometi vajab enamik inimesi armastust ning armastus võib mägesid liigutada ja inimesi muuta nõnda, nagu ükski teine jõud seda ei suuda. Seetõttu on üsna arusaamatu, miks näib armastus olevat tänapäeval järk-järgult alandunud muutlikuks, tasakaalutuks, ebausaldusväärseks tundeks või läägeks, sentimentaalseks, ebanormaalseks kireks, mida peetakse mõistuspärasuse ja vaoshoituse õilsamatest püüdlustest madalamaks. Näiteks tunnevad vähesed tänapäeva filosoofid selle küsimuse vastu huvi (ja samamoodi ilmne on selle puudus ka kunstimaailmas). Üks erandeid on Alain Badiou, kelle raamat „Armastuse ülistuseks“ („In Praise of Love“) kaitseb armastust nii inimliku võime kui ka väärtusliku filosoofilise uurimisvaldkonnana. Sama teeb ka siinne näitus.[1]

Aga kuidas me sellesse punkti jõudsime? Tööstusrevolutsioon ja kapitalism tõid kaasa püüdlemise tõhususe ja tootlikkuse poole ning üha kinnismõttelisema suhtumise töösse, armastus aga taandus teisejärgulisele kohale. Tarbimisühiskonna tekkides, veelgi enam aga praegusel kõrgkapitalismi ajastul, muutus armastus tarbekaubaks, mis seoti kokku ihaga ja mida turustati kui müüti. Lisaks kaasnesid traditsiooniliste pere-, usu- ja abielusidemete lõdvenemisega muutused töös ja majanduses. Uue meedia ja digitehnoloogia tulek on muutnud oluliselt meie psüühikat ja isiklikku arvamust ning pannud meid eelistama ajutisemaid, põgusamaid ja vähem pühendumist nõudvaid suhteid.

Võiks väita, et armastuse tarbekaubastamine on jõudnud digiajastul kõrgpunkti. Selle kogemist hõlbustavad, aga ka takistavad ühismeedia ja kehade (samuti tunnete) liigne seksualiseerimine, mida käsitletakse otsekui turukaupa. Lisaks on kõikjal olev pornotööstus ja selle tohutu levik internetis muutnud ühiskonna vaadet seksile. Siiski tunnevad paljud suurt igatsust tõelise, romantilise ja vastastikuse armastuse järele ning digi- ja kaubanduskultuuri moondunud ning ebarealistlikud „eesmärgid“ või soovid petavad nende lootusi. Samuti eksitab neid digisuitsukate, millega paljud end varjavad ja mis laseb igaühel end „etendada“ või konstrueerida endast võltskuvandi.

Näitus „Tänapäeva armastus“ uurib armastust ja intiimsuhteid praegusel interneti, ühismeedia ja kõrgkapitalismi ehk „külma intiimsuse“ ajastul, laenates Eva Illouzi fraasi raamatust „Külm intiimsus. Emotsionaalse kapitalismi loomine“ („Cold Intimacies: The Making of Emotional Capitalism“). [2]  Näitus vaatleb, kuidas digivaldkond, tehnoloogiahiiud ja neoliberalism on muutnud armastust ja sotsiaalseid suhteid, hägustades samal ajal avaliku ja privaatse piire. Vaatluse all on ka tänapäeva aja- ja ruumiprobleemide mõju sellele, kuidas me omavahel suhtleme ning kuidas virtuaalne on segunenud reaalsega. Uuritakse, kuidas internet on vabastanud mitte-heteronormatiivseid seksuaalseid identiteete ja andnud neile vaba väljendusruumi – iseäranis ühiskondades, kus queer– või mittebinaarne seksuaalsus on tabu või koguni keelatud. Käsitletakse ka inimpatoloogiaid, mis on seotud tunnete tarbekaubastamise ja digisõltuvuse mõjuga suhetele. Võrdluseks aga süvenetakse ka armastuse tähendusrikastesse ja muutuvatesse vormidesse isiklikust poliitiliseni. Kuidas saaksime üha linlikumast eluviisist tuleneva süveneva võõrandumise, individualismi ja üksilduse ajal taastada tähendusrikkad lähisuhted ning armastuse kui suure emotsionaalse jõu ja tugeva psühholoogilise sideme, mis annab elule tähenduse nõnda, nagu ei ükski teine suhtlusvorm, „ese“ või kogemus? Kuidas päästa armastus kapitali ja korporatiivse tehnitsismi küüsist? Kuidas võidelda armastuse asjastamise, pealiskaudseks muutmise ja labastamise vastu kaubanduses ning ühismeedias?

Aeg, füüsiline suhtlus, avatud suhtumine teistesse, isetus, empaatiavõime, kannatlikkus ja sallivus on armastuse kesksed osad, millest virtuaalses suhtluses jääb sageli vajaka. Meie nartsissistlik lakkamatu enesereklaamimise kultuur, ülim individualism, enesearmastus, üha enam levinud eneseetendamine, püüd iga hinna eest nähtav olla ja töönarkomaania on ehk mõningad põhjused, miks nii paljud on tänapäeval üksi, hoolimata rohketest Facebooki- ja Instagrami-„sõpradest“. See ei ole üllatav, kui mõtleme pettumusele võltsootustes ja „digikogemuses“, rusuvale teabetulvale, digiväsimusele, ühismeedia survele, kinnismõttelisele välisega tegelemisele, läbikukkumis- või nähtamatusehirmule, ühtsetele ilu- ja edustandarditele, ajapuudusele ja hirmule teadmatuse ees.

Keha tarbekaubastamine, mis sai alguse reklaami-, turundus- ja tarbimiskultuuris, on nüüd digiilmas kõrgpunkti jõudmas. Sellega on kaasnenud teistsugune, vahel ülimalt ebainimlik seksi ja seksuaalsuse kujutamine. Seks on muutunud otsekui tarbekaubaks – see on lihtne, rohkete „valikutega“ ja ajendatud pidevast rahulduse otsimisest. Partneri saab uuema või parema vastu hõlpsasti välja vahetada. Paljud noorukid kujundavad just internetis oma arusaama seksuaalsusest (ja kui nad on heteroseksuaalsed, siis ka naistest). Päevade kaupa ekraani ees viibides kaob oskus suhelda tegelikus ajas ja ruumis. Suhtlus muutub rabedaks ja katkendlikuks, samal ajal kui kogemused jäävadki sageli virtuaalseks. Mittekehaliste kogemuste tasapinnalises maailmas on tõelised inimsuhted ja vastastikmõjud paratamatult rikutud või üsna lühiajalised. Internetis liikumine on olemuslikult üksildane tegevus. Tõsi küll, teinekord jõuab see päris suhtluseni, kuid mis laadi ja mis tingimustel?

Üha postmodernsem ja mitmekesisem eluviis ning interneti jõudmine üha rohkemate inimesteni võib mõjuda vabastavalt ja võimestavalt. Siiski tekitab see ka muganemise ja käitumissurve. Tinderi ja Grindri tutvumiskaubamajad, kiirkohtingud ja lihtne internetisuhtlus on muutnud inimsuhted pealiskaudsemaks ning sillutanud teed isekale või ennast imetlevale käitumisele ja eksitavale minapildile. Sestap on veelgi raskem aru saada, mis on tõeline ja mis mitte. Kurameerimine ja teineteise aegamisi tundma õppimine on asendunud sellega, mida Douglas Coupland on nimetanud kiirtehinguteks, ning ajastuga, mida iseloomustab emotsionaalne puudujääk.[3] Seksi lihtne leidmine internetist on viinud hoopis teistsuguse seksuaalse vabanemiseni kui 1960. aastatel. Coupland mainib „veidrat tühja pilku“, mida näeb inimeste silmis, „kellele interneti vahendusel – või muul moel – liiga palju seksi kätte tuuakse“.[4] Srećko Horvat väidab, et viimase aja geosotsiaalsed suhtlusrakendused, mis on loodud „armastust taasleiutama“, taasleiutavad pelgalt „vaba seksi“.[5]

Kõik see – rääkimata isolatsioonist ja füüsilisest kaugenemisest koroonapandeemia tõttu – tekitab vajaduse anda taas tähendus meie emotsionaalsele maailmale ja südameasjadele. Filosoof Firmin DeBrabander on asjakohaselt manitsenud: „Asjade interneti sees tuleks uuesti leiutada inimeste internet.“[6] Tõepoolest on praegu sobiv hetk keskenduda taas sellele, mis annab elule tõelise mõtte. Tuleks pühendada aega neile, keda armastame, ning hakata uuesti tähtsustama vahepeal unustatud ehtsaid kohtumisi ja inimsuhteid.

Kahtlemata elame ajal, mida kultuuriteoreetik ja -filosoof Byung-Chul Han on nimetanud „emotsionaalseks kapitalismiks“, kus turujõud on määranud ka tunded ning kus „kõik, mis on seotud tavade ja vabaduse väljendustega – tunded, mäng ja suhtlus –, muutub ärakasutamise objektiks“.[7] Ent armastus, iha ja inimsuhted ei ole tarbekaup. Neid tuleb kaua toita ja turgutada. Armastuse „kuvandi“ asemel, mida püütakse pidevalt iga hinna eest müüa, tasuks ehk suunata armastus taas kujutlusvõime, intuitsiooni ja meelte valda ning lõpuks andmisse, midagi vastu ootamata. Me unustame, et armastus on suuresti isiklik suhe, mis eeldab lähedust ja sõltub sellest ega saa asuda digimaailmas.

„Tänapäeva armastus“ uurib armastuse ja sotsiaalsete suhete keerukaid küsimusi pidevalt põimunud ja võrgustunud digimaailmas, kutsudes meid neid uue pilguga vaatlema. See puudutab ühtviisi nii üksikisikuid kui ka meid ühendavaid kontrollisüsteeme. Ühtlasi on vaatluse all ühiskondlikud seaduspärasused ja väljakutsed, aga ka võimalused, mida internet ning ühismeedia meile intiimsuhetes pakuvad. „Tänapäeva armastus“ vaatleb kõrvalekaldeid ja probleeme, mis armastust ning südameasju praegu ahistavad, kutsudes meid ümber mõtestama, kuidas me kõige lähedasematega suhtleme, ning kujutlema väljapääsu digirevolutsiooni emotsionaalsest steriilsusest, üksildusest ja „külmast intiimsusest“.

[1] Badiou, Alain (with Truong, Nicholas), In Praise of Love, Profile Books Ltd., London, 2012

[2] Illouz, Eva, Cold Intimacies: The Making of Emotional Capitalism, Polity Press, Oxford, 2007

[3] Coupland, Douglas, Shopping in Jail: Ideas, Essays, and Stories for the Increasingly Real Twenty-First Century, Sternberg Press, Berlin, 2013, p. 28

[4] Ibid., p. 45

[5] Horvat, Srećko The Radicality of Love, Polity Press, Cambridge, 2016, p. 27

[6] DeBrabander, Firmin, “Is love losing its soul in the digital age?” The Conversation, 13.02.2019 https://theconversation.com/is-love-losing-its-soul-in-the-digital-age-110686

[7] Han, Byung-Chul, Psychopolitics. Neoliberalism and new technologies of power, Verso, 2017, p. 3