Tants kui relv. Uurimus liikumisest sõja- ja vastupanuideoloogiate teenistuses

Alina Bliumis vaatleb töös „Tants kui relv“, kuidas kehaline liikumine teenib erinevaid kogukondi ja rahvaid. Erilist tähelepanu pöörab ta sellele, kuidas kogukondlik või rahvuslik mure muudab iga rahva sotsiaalset koreograafiat. Sari lähtub väitest, et tants on sotsiaalne ja poliitiline vahend, millega saab kehtivat korda toetada või repressioonidele vastu astuda.

Bliumis toob oma teooria illustreerimiseks kaks ilmekat näidet. Natsi-Saksamaa propagandaministeeriumi välja töötatud „tõelise saksa tantsu“ eesmärk oli väljendada rütmilist energiat, mis oleks nii eriline ja tugev, et ärataks kogukondliku kunstivormina „sakslase hinge”, mõjuks inspireerivalt ja kujundaks lõpuks natsionalistliku massiliikumise. Teisisõnu seoti koreograafia lahutamatult fašistliku ideoloogia ja propagandaga.

Tänapäeva Brasiilia võitlustants capoeira kasvas 16. sajandi alguses välja aafriklaste vastupanust Portugali orjakaubandusele. Istandustesse toodi orjadena tööle üle viie miljoni Aafrika elaniku. Algselt oli capoeira võitluskunst: orjusest põgenenud aafriklased õpetasid üksteisele, kuidas oma keha relvana kasutada, et rõhujaid ootamatult rünnata. Capoeira levis 1800. aastateks linnadesse ja sellest sai üldtuntud radikaalne liikumise keel, millega väljendati uhkust ja allumatust. Brasiilia linnapiirkondades arenes capoeira 20. sajandiks keeruliseks, sportlikuks ja elegantseks tantsuvormiks ning saavutas lõpuks ka rahvusvahelise tuntuse.

„Tants kui relv“ (2020) esitab sõja- ja vastupanuliikumise visuaalset sõnavara, paljastades nii nende erinevate ajalooliste nähtuste erinevused kui ka ühisjooned.