Figuur

Impressionism ja varajane fotograafia toovad silme ette hulganisti figuure: sotsiaalsed olukorrad, etnograafilised jäädvustused ja portreepildid. Kuigi Kongi ja Möldri varasemast loomingust võib neid leida, on see näitus (inim)figuuride vaba. Nagu me kõik, on ka kunstnikud pöördumatult võrgustunud ja see, et inimesed puuduvad pildi pinnalt, ei tähenda, et neid ei leiduks pildi taga.

Kristi Kongi teosed, mis on eksponeeritud esimeses kahes saalis, tuginevad kõik päevikusissekannetele. Päevikusse märgib Kongi olulisi muljeid reisidelt ja igapäevaelust, vaateid ja kohtumisi. Pigmentide ajaloolisest tähendusest paratamatult mõjutatuna on tema paletis igal värvil oma intuitiivne tähendus. Need seostuvad igaüks erineva tundega. Ja seega sõltuvad maalidel figureerivad värvid kujutatavast mälestusest: nähtud vaatest, taeva värvist, õhutemperatuurist ja kellaajast, aga ka kaaslasest ja tema toonasest tujust.

Krista Möldrit juhib tema vankumatu intuitsioon. Sageli ei tea ta isegi, mida otsib, enne kui on selle kätte leidnud. Intuitiivset juhuslikkust õhkub rohkem tema varasemast loomingust, kus näeme tänavafotograafi salajasi jäädvustusi, tundmatuid inimesi. Nüüdseks on juhuslikkus asendunud sihikindlusega. Õnnelike kohtumiste tulemusena avanevad tema ees ükshaaval uksed, kuni lõpuks ühe taga on see miski, mis lahendab eeloleva näituse mõistatuse. Kellegi isiklik liblikakogu, lapsepõlve mudellennukid, Kunstihoone laepealne või midagi sootuks muud.